Vaatasin hiljuti lühiseriaali “Tšornobõl”. Kui te sellest veel kuulnud pole, siis kindlasti varsti kuulete. See on täiuslik – suuresti tänu võttekohtadele ja kostüümidele ning üldisele tunnetusele, mis annab edasi Nõukogude Liidu õhustikku. Olen täheldanud, et inimesed, kes selle aja seal üle elasid, enamasti nõustuvad minuga. Külastasin Eestit esimest korda 1990. aastal – sünge ajastu lõppjärgus. Ma pole kunagi hiljem näinud midagi niisugust. Ma pole näinud ühtki teist kohta, mis olnuks nii värvivaene. Et kasvasin üles USAs, siis olin harjunud erksavärviliste ja kärarikaste reklaamidega, mis vohasid nii telekas kui ka tänavatel. Aga Tallinnas olid ainukesed värvilaigud, mis hallist kuidagimoodi läbi murdsid, tuimad ja tundetud punalipud. Odavates riietes inimesed seisid vaikides sabas esmatarbekaupade järel. Tallinn oli samasugune ilus linn, nagu ta on praegu, aga tollal tundus ta sünge ja rõõmutuna – vähemalt pealispinnalt.

Praegune Tallinn näib kuuluvat mingisse teise maailma. Minule jätab Tallinn rõõmsa ja elust pulbitseva mulje. Reklaame leidub igal pool, inimestel on kenad riided ja uhked autod ning restoranid on paremad kui siin San Francisco lahe ääres. See paneb mind mõtlema, kas inimesed Eestis on praegu tõesti õnnelikumad ja miks. Kas rõõmutust põhjustas üksnes raha ja kaupade puudus?