Praegune aastaaeg meeldib mulle siin kõige vähem – nii nagu Eesti talv ei taha ka California suvi kuidagi oma haaret lõdvendada.

Septembris, kui tahaksin juba kanda mõnusaid sviitreid ja hingata varahommikust karget õhku, algab Californias metsatulekahjude hooaeg. Kõik käivad ringi lühikestes pükstes ja särgikutes, lootes, et nende kodukant täna maha ei põle.

Külaskäik Eestisse oli sel aastal imeline. Tore oli näha, et kõik asjad, mille üle varem virisesin, on korda tehtud. Tegelikult on kõik need ebameeldivad asjad kolinud nüüd siia – Californiasse. Eestis ei meeldinud mulle, kuidas kodutud prügikastides sobrasid, aga seekord ei näinud ma ühtegi. Kindlasti on nad olemas, kuid neid on märksa vähem. Ent siin San Joses on meil hiigel­suured kodutute laagrid: tuhanded pagulased elavad kiirtee ääres telkides ja pappkastides. Seekord õnnestus mul Eestis süüa toite, mis olid parimad mu elus. Mulle meeldib, et Eestis on nii hoonete sise- kui ka väliskujundus huvitav ja maitsekas.Armastan Eesti ajalugu – teatud piirini.

Mõtlesin palju sellest, et olen segu eestlastest ja väliseestlastest. Eestis kohtasin mitmeid välis­eestlasi. Nad on igati toredad, aga teistsugused kui mina. Neile näivad meeldivat vanad head härdust tekitavad Eesti asjad, nagu rahvatants ja lõõtspillimuusika, aga nad justkui ei pane tähelegi, kuidas riik on vahepeal muutunud. Kuna elasin Eestis tormilistel nõukajärgsetel aastatel, näen ma just seda arengut ja ootan huviga, kuhu Eesti edasi liigub. Loodan vaid, et Eesti mõnest rassistlikust parempoolsest jäneseurust alla ei söösta – sel juhul võiks elada ka Ameerikas.