Üks järjekordne kellakeeramine on nüüd juba mõnda aega seljataga. Suurem osa meist sai pealesunnitud tund aega varasema ärkamise raskusest üle paari nädalaga. Osal võttis aga kohanemine tunduvalt kauem. Eriti just teismelisi ei kadesta kevaditi üldse. Nende ealistest iseärasustest niigi raskendatud ärkamisele pannakse kellakeeramisega veel üks põnts.

Tegelikult oleks võinud seekord olla tegemist viimase või vähemalt eelviimase kella­keeramisega. Euroopa Komisjon soovitas mullu kellakeeramisest loobuda. Euroopa Liidu liikmesriigid pidid otsustama, kas nad tahavad jääda püsivalt suveaega või talveaega. Suveaja valinud oleksid kellaaega muutnud viimast korda nüüd märtsi viimasel päeval. Talveaja pooldajad oleksid teinud seda viimast korda oktoobri lõpus.

Aga juhtus muidugi nii, nagu Euroopa Liidu mõistlike ideedega tihtipeale juhtub: liikmesriigid ei suutnud lihtsat otsust ära teha. Ühtedel polnud piisavalt aega riigisiseste analüüside tegemiseks, teised ei saanud naaberriikidega kokkuleppele, kumba aega eelistada. Lõpuks jõuti läinud aasta lõpus universaalse lahenduse ehk kompromissini, mis lükkas kellakeeramisest loobumise kuhugi tulevikku. Praeguse seisuga peaks see juhtuma 2021. aastal.

Eesti oli üks neist, kes olulise naaberriigi – Soomega – kokkuleppele ei jõudnud. Eesti on vähemalt seni olnud pigem n-ö suveaja parteis, Soome aga talveaja omas.

Kusjuures Eestis pole neilt, keda muudatus massiliselt puudutab, ehk rahvalt, keegi midagi küsinud. Suveaega pooldava seisukoha võttis riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon ning selliseid seisukohti on esitanud ka õiguskantsler Ülle Madise. Jüri Ratase esimene valitsus sai maha vaid tõdemusega, et peaks nii lõuna- kui ka põhjanaabritega samas ajas olema. Kuna Läti ja Leedu toetavad suveaega ja Soome mitte, siis on see soov suhteliselt absurdne.

Eesti on vähemalt seni olnud pigem n-ö suveaja parteis,Soome aga talveaja omas.

Soomes aga küsiti rahva arvamust suisa kahel moel, avatud veebihääletusel ning uuringufirma korraldatud meelsusuuringul. Tulemused olid mõlemal puhul samasugused: enamik Soome elanikest, kel on ses küsimuses seisukoht, soovib “talveaja” ehk tegelikult siinse tavapärase vööndiaja põlistamist.

Mis siis paneb Eesti poliitikuid üht ja soomlasi teist eelistama?

Kui vaadata esitatud argumente, siis paistab taas kord silma eestlaslik ogaralt agar tahtmine üha rohkem pingutada, teha ja jõuda. Antagu valgust kevad- ja sügisõhtutesse juurde, siis mahub ööpäeva ikka rohkem tööd ja muid tegemisi. Sellest hoolimata, et stress on paljude lahutamatu kaaslane, vaimse tervise häireid esineb üha rohkem ning uni on siinmail järjest kehvem.

Kõik loetletud probleemid pole võõrad soomlastelegi, kuid nemad on otsustanud vööndiaja kasuks just nimelt selleks, et vähemalt osa neist probleemidest lahendada. Uneuurijate tõenduspõhiseid tõdemusi, et hämaramad õhtud aitavad unel kergemini tulla, on kuulda võetud. Eestis jäid unearstide Soome kolleegidega ühtsed väljaütlemised aga hüüdjaks hääleks kõrbes.

Ühesõnaga on teaduslik tõsiasi, et valgemad hommikud on inimese tervise seisukohalt paremad kui valgemad õhtud. Nii et tervisele mõeldes ei oleks parim valik isegi mitte ainult vööndiaeg, vaid üleminek koos Soomega Kesk-Euroopa ajavööndisse.