Kuulekateks sünnitusmasinateks taandatud naised marsivad sirges rivis, pilk alandlikult maha löödud. Majaperemees eostab teenijanna (kes on sisuliselt ori), vägistades teda äärmuskristliku tseremoonia käigus majaperenaise abiga. Teenijannad on vaid kahel jalal kõndivad emakad, kellel pole lubatud lugeda, kirjutada, õppida ega end mingil muul moel teostada. Nende ainuke ülesanne on olla pakend lapsele, keda pererahvas täiesti loomulikult enda omaks peab. Ultraheliuuringud, abordist rääkimata, on keelatud. Abort on surmanuhtlusega karistatav, nagu ka homoseksuaalsus või kristlusest erinev usk.

See on lühikokkuvõte Margaret Atwoodi raamatust “Teenijanna lugu”, väljamõeldud totalitaarset riigikorda kirjeldavast teosest, mille külma­judinaid tekitav ühiskonna­korraldus oleks justkui sajandite kaugusel 2019. aasta Euroopast. Romaan kirjeldab äärmuskristluse võimulepääsu USAs, kus üha kasvav viljatusprobleem otsustatakse lahendada, tehes kõigist veel viljakatest naistest eelmainitud teenijannad. Kusjuures vaid mõni aeg varem olid need naised edukad, iseseisvad ja vabad kodanikud, pärast riigipööret püüti nad aga loomade kombel kinni ning sunniti pimeda usuga palistatud orjastusse.

Eriti kaugel tunduvad sellised arengud olevat kõikvõimalike vabadustega harjunud Eestist, kus usklikuna identifitseerib end 20 protsenti elanikest ning jumala olemas­olusse uskujaid on 39 protsenti. Kuid kas tõesti on taevas täiesti pilvitu ning ettevaatlikkuseks pole mingit alust? Ega Atwoodi teoseski asjad silmapilguga käinud. Ultrakristlikule riigi­pöördele eelnes mitu aastakümmet kristlike liikumiste sihikindlat tööd. Retoorika ning lubamatu ja lubatu, võimatu ja võimaliku nihked toimusid aegamööda. Lisaks veel kahanevast iibest tingitud demograafiline mõõn ning libe kaldpind oligi olemas. Lõpuks tuli vaid lõhke­aine ja püssirohuga pisut kaasa aidata.