“Olen nagu kass, kellel üheksa elu,” muigab Kai, kes näeb passijärgsest 47 eluaastast märksa noorem välja. Ta on väikest kasvu, sale ja tütarlapselik. “Olen kolm neist üheksast elust tuuri pannud, omaenese mõtlematusest. Aga praegu on iga päev mu jaoks puhas rõõm.”

3. detsembrit 2010 peab ta oma teiseks sünnipäevaks. Elumuutva operatsiooni käigus lõigati ära kogu jämesool, jupike peensoolest toodi kõhu peale. Nüüdsest oli Kail ileostoom. Täiesti uus elu.

Millest mured algasid?


Seitseteist aastat tagasi – Kai oli siis ainult 30 – lõi tal välja haavandiline koliit ehk soolepõletik. “Pidin just minema puhkusele, kui jäin haigeks. Arvasin, et olen saanud toidumürgituse koos kõhulahtisusega. Möödus neli, viis päeva, siis juba kaks nädalat, aga haigus üle ei läinud. Siis märkasin, et väljaheites on verd. See pani mind perearsti poole pöörduma.” Diagnoos ei tulnud kohe ega kergelt. Kuid umbes viie nädala pärast olid gastroenteroloogil analüüsivastused ja uuringu­tulemused käes ning ta teatas, et Kail on haavandiline koliit. Vaatamata hormoon- ja põletikuravile leevenes olukord visalt.

Selgituseks: haavandilise koliidi korral on tegu autoimmuunhaigusega, mille tekkepõhjust ei teata. Ravitakse eelkõige sümptomeid. Kai küsis endalt: miks see minuga juhtus? Ja leidis ajas tagasi vaadates ka põhjuse või vähemalt ühe võimalikest. “Kui ma tulin oma kahekümnendate alguses maakodust ära Tartusse ja asusin perearstikeskuses tööle, hakkasin oma käe peal elama ja mu toitumine väljus igasuguse kontrolli alt. Põhitoiduseks said šokolaad ja kohv. Ja kui ma mõni aasta hiljem kolisin Tallinna, lisandus suur stress…”

Küllap ülihalb toitumine ja stress noore keha pahupidi keerasid, oletab Kai. Seetõttu suhtub ta kõikidesse kardinaalsetesse söömise muutmise viisidesse ülima ettevaatusega.

2003. aasta kevadel, haiguse järjekordse ägenemise ajal, seisid arstid taas Kai voodi ääres ning imestasid, kuidas on võimalik, et ta tervis üldse paremaks ei lähe. “Kui mind haiglast välja kirjutati, sain kodus olla kolm päeva, siis tõusis kõrge palavik ja ma kukkusin oma õe käte vahel kokku. Kihutasime tagasi Tallinna, keskhaiglasse, millest oli juba mu koduhaigla saanud. Arst istus voodiservale ja tunnistas: ma ei oska sinuga midagi peale hakata. Nägin välja selline, et mu palatikaaslane oli segaduses, miks ta surijaga ühte palatisse on pandud…”

Oli üks neist hetkedest, mil Kai luges endamisi üles kõik need asjad, mis tal elus veel tegemata jäänud.

Kahenädalase ravi järel, millele noore naise keha polnud kuidagi reageerinud, toimus esimene vestlus kirurgiga. Arutati olukorda ja jõuti otsusele, et lõikuseks veel ei lähe – ehk aitab miski, Kai on nii noor. “Läksin koju ja alustasin kiudainevaba dieeti. Otsisin abi ka alternatiivravist. Olin nii nõrk, et ei suutnud paarist trepiastmestki üles minna.”

Sügiseks oli haigus siiski taandunud. Järgmised neli aastat elas Kai nagu peaaegu terve inimene, jätkates küll ravimite võtmist. Igatahes oli tervis üpris kombes ja ta lootis, et nii jääbki…

Foto: Kristjan Järv

Uus ägenemine


2007. aastal haigestus Kai jälle ja paranemist ei paistnud tulevat. Haigla­ringe oli mitmeid, ravi iga­sugust, ta hakkas omal käel uurima toitumise kohta. Käis ka toitumis­spetsialisti juures, tegi toidutalumatuse teste ja välistas igaks juhuks menüüst kaseiini ja gluteeni, kuid tulemust see ei andnud. Olukord tõsines sedavõrd, et haiglas määrati Kaile nädalaks kunsttoitmine, osalt ka sellepärast, et haige sool veidi puhkust saaks. Ikka ja jälle langes hemoglobiinitase eluohtlikult madalale, 80-lt 58-le, vaja oli vereülekandeid.

Arstid pakkusid Kaile uut, katsetamisjärgus bioloogilist ravi. Paraku ei aidanud seegi. “Oli perioode, kui sain kodunt välja minna ainult südapäevast kella kolmeni, enne ei söönud midagi ja eeltööna olid kaardistatud kõik lähikonna vetsud,” kirjeldab ta ärevat aega. “Ja selle kõige juures tahaks olla naisterahvas… Ühest küljest oli õnn, et elasin üksi – keeruline oleks olnud ühel mehel seda kõike koos minuga läbi teha.” Teisest küljest on Kai aga ehk just oma tervisemurede pärast siiani üksi.

Igatahes oli nüüd selge, et peale opi ei aita miski. “Eks ma olin aastaid ju sellele võimalusele mõelnud, et ühel päeval võin saada koti kõhu peale,” ütleb Kai. “Muidugi – see tundus maailma lõpp! Iga kord, kui arstid rääkisid opist, uppusin pisarate­merre.” Kuid pisitasa hakkas naine end ette valmistama ja kurssi viima, mida tähendab stoom ja kuidas sellise kotiga elatakse. Kai käis stoome maale toovas firmas toodetega tutvumas, pusis ringi internetiavarustes ja jõudis viimaks stoomiühingu Estilco kodulehele. “Helistasin,” meenutab Kai. “Vastu võttis vanem lahke proua, kes pärast mu pisaraterohke loo ärakuulamist ütles: “Tead, ega elu ei ole pärast oppi enam tõesti endine. Aga sa saad endale uue elu ja see vähemasti kannatab elada.”

Seda nõu oli Kaile väga vaja, sest tema seisund halvenes iga päevaga.

“Iga kord, kui arstid rääkisid opist, uppusin pisaratemerre.”

3 x 38


Operatsiooni eel haiglasse minnes – oli 2010. aasta hilissügis – olid tema näitajad: vanus 38, kehakaal 38 ja hemoglobiinitase 38.

Enne lõikust tuubiti keha võõrast verd täis, et Kai lõikuse üldse vastu peaks. “Kui pärast oppi ärkasin, olin tõtt-öelda õnnelik, et see kott viimaks kõhu peale on saadud. Tohutu rõõm, et üle pikkade aastate võisin terve päeva rahus voodis pikutada. Salvestasin selle õnnetunde oma ajukäärude vahele.”

Kai mäletab, et oli enne operatsiooni talletanud kõige masendavamad tunded – häbi, alanduse ja piinlikkuse, mis kaasnevad sellega, kui haige sool enam ei pea. Just selleks, et hiljem ei kahetseks otsust operatsioonile minna. “Nende hetkede meenutamine on mind korduvalt aidanud, kui enesehaletsus peale tuleb,” tõdeb Kai. “Teadmine, et minu elukvaliteet on märkimisväärselt paranenud tänu stoomile, ei lase sügavale masendusse kukkuda.” Kai on aastaid ka psühholoogide juures käinud ja neilt abi saanud. Uue olukorraga leppimine ei tule lihtsalt, vaatamata sellele, kui pikk oli ettevalmistus. Paljudel inimestel, kes stoomiopile satuvad, pole aega mõttega harjuda – enamasti neil, kes saavad stoomi onkoloogilistel põhjustel.

Kui sageli peab stoomiga tegelema?


“See on asi, mida kõik alati küsivad,” naerab Kai. “Haiglast saab kaasa stardipaki esimeste abivahenditega. Kohe tuleb varud tellida ja tegelikult pole õrna aimugi, mida sa päriselt vajad. Mina tellisin kõik vähegi tarvilikud asjad: pasta, puudrid, kreemid lisaks plaatidele ja kottidele. Et mul ei oleks varianti öelda: küll see kotiga elu on ikka nõme. Kasutan nahale kleebitavat alusplaati ja alt lahti käivaid kotte, mida vahetan kolme-nelja päeva tagant. Iga kord, kui lähen kempsu ja mulle tundub, et midagi on vaja tühjendada, siis teen seda.”

Tundub üpris lihtne? Eks kottide ja plaatide vahetamine muutugi ajaga lihtsamaks. Kõige raskem on kohe pärast oppi, kui kõht on lõhki lõigatud ja oskused puuduvad. Ileostoomi puhul on soolesisu, mis väljub, vedel ja happeline. On ülioluline, et plaadid ja kotid oleksid paigaldatud hoolikalt, et soolesisu ei valguks nahale, sest see ärritab ja tekitab probleeme.

Kui jahedas kodumaa kliimas võib kotti vahetada nii nelja-viie päeva tagant, siis suvisel ajal ja soojas kliimas, näiteks Hispaanias, teeb Kai seda tihedamini, üle päeva.

“Eks iga aastaga tuleb uusi tarkusi juurde,” tõdeb ta. “Tähtis on ka palju vett juua, regulaarselt ja korralikult süüa. Kuna soolesisu on vedelam, vajab keha vett tavalisest rohkem. Hea on juua vett, kuhu on lisatud veidi meresoola ja sidrunit, nii toetab see organismi paremini. Nutikell aitab meelde tuletada, et keha nõuab liikumist. Ja mu tervis paraneb kohe, kui ilmad soojemaks lähevad ning päike paistab.”

Siinkohal on tähtis rõhutada, et nii nagu Kaid on aidanud tervise­muredega toime tulla ta sünnipärane huumorimeel ja hoolitsev perekond, on suureks väärtuseks ka head sõbrad, kelle toetuseta elu märksa nutusem oleks.

19. mai on ülemaailmne põletikulise soolehaiguse päev.

Tehisuurisega Isikute Ühing koondab kõiki, kellel on stoom, vt estilco.ee, facebook.com/tehisuuris.

Raamatupidajana töötav Kai saab enamikku oma argikohustustest täita kodus. Ent ta on hea suhtleja. Pärast soolelõikust läks ta pika hambaga stoomiühingu jõulupeole, kuhu teda südamlikult kutsuti, et ta ei jääks oma murega üksi. Õhtu lõppedes oli Kai üks viimastest, kes lahkus. Nüüd kuulub ta ise stoomiühingu juhatusse ning on valmis nii stoomi kui ka haavandilise koliidiga inimesi nõustama ja aitama. “Olen lahkelt jaganud oma kontakte stoomiõdedele – kui keegi vajab tuge, võib ta minu poole pöörduda.” Tehisuurisega Isikute Ühingu peaeesmärk on olla toeks kõigile, kellel on stoom (ileostoom, kolostoom või urostoom), aga ka nende lähedastele. Ühing korraldab ekskursioone ja koolitusi. Koos on lihtsam ning alati on võimalik teiste kogemustest õppida.

“Üht-teist on meie ühiskonnas juba paremuse poole nihkunud,” tõdeb Kai, “kuid pikk tee on veel minna.” Näiteks oleks igati loomulik, kui stoomiga inimestel oleks stoomikandja turvakaart, mida näidata lennu­jaama turvakontrollis – et teataks kõhukotiga arvestada – või avalikes kohtades – et kiirelt tualetti saada.

“Suhtun stoomikotti nii, nagu oleks see osa mu ihupesust,” sõnab Kai, kui uurin, kas kott seab riietumisele ka mingeid piire. Sale naine kannab meeleldi nii liibuvaid teksaseid kui ka keha järgivat kleiti. Tänapäeval on olemas isegi väikesed “basseinikotikesed” ujumiseks ja stoomiomanikele sobiv sekspesu. Rääkimata lastele mõeldud karukeste-lillekestega kaunistatud varustusest.

“Läbi keerulise teekonna olen õppinud ennast armastama,” tunnistab Kai. “Kui viimati Hispaanias puhkasin, seisin pikalt peegli ees ja imetlesin vaatepilti. Tänu stoomile on mu elu märksa muretum: saan kõike süüa, käia reisidel, sõita lennukiga, elada teistes maades. Ma võin kanda selliseid riideid, nagu hing ihkab. Kui tuleb tahtmine, võin flirtida ja saba keerutada. Käin segakooris laulmas, teatris, kinos. Teen trenni kodus stepperil ja veloergomeetril või lähen kõndima. Ma saan kõike teha, mida süda soovib! Ma elan!”

Jah, mul on uus elu, ja see on teistsugune – aga see on talutav ja elatav!
Alati aitab hea huumor ja see, kui oskad ise enda üle nalja heita.
Toeks on perekond ja sõbrad. On hea, kui nad teavad sinu lugu.
Laisaks ei tohi minna! Muidu maksab kott sulle kätte, kas nahaärrituse või lekkimisega.
Kotiga saab kanda kõike, ka liibuvaid ja seksikaid riideid, ja ma teen seda naudinguga!
Lähedussuhted on tavalisest keerulisemad. On hirm, kuidas partner su probleemi suhtub. Tegelikult aga on see kõik ainult peas kinni.
Haigus on sundinud pidevalt uusi asju õppima. Olen hakanud tähelepanu pöörama tervislikele eluviisidele. Parem hilja kui mitte kunagi.
Stoomist rääkimine aitab mul paremini sellega kohaneda. Inimestele, kes sellisesse olukorda satuvad, on oluline teadmine, et nad EI OLE ÜKSI.