Aeg-ajalt haarab mind veider rahutus ja siis pean jälle minema. Suskan oma seljakotti väikese alati-valmis-geokomplekti ja igaks petteks ka võileiva. Kuigi luban kodustele ennast vaid tunnikeseks tuulutama minna, naasen ikka alles nelja-viie tunni pärast. Parem mitte midagi lubadagi, sest tekkinud hasardis unustan kõik muu ja värskes õhus mütates läheb kere kergesti heledaks. Nöörin kinni matkasaapad, hüppan oma kahe­rattalise sõbra selga ja aidaa! närviliselt pöörlev maailm!

Läinud suvel, kui tegin tutvust mobiiliorienteerumisega, mainis mu abikaasa, et on olemas ka geopeituse mäng. Kohe, kui mänguga tutvusin, neelas see mind koos saba ja karvadega alla. Taipasin, et see on just see “miski”, mida vajan. Sellest ajast peale viivad mu kaks jalga või kaherattaline kohtadesse, kuhu ma muidu ei satuks, kuid ka tuttavatesse paikadesse, mida avastan lapseliku lustiga kui uusi. Enese teadmata olen päevast päeva möödunud või üle kõndinud mitmetest aaretest, ilma et mul nende olemasolust halli aimugi oleks olnud! Sedamaid nakatasin mängulustiga ka oma pere. Vahel napsab nüüd meie pereisa Ravo endale pisut aega ja saabub töölt mõne teele jääva aardepeiduka kaudu.