Katrina alustas vehklemistreeninguid 9aastaselt. See oli loomulik valik, kui arvestada, et sugulane Hardo Lehis oli treener ning vehklemistrennis ootasid juba ees nii onupojad kui ka õde. “Eks ma olin käinud korduvalt seal ukse vahel kõõlumas. Kuna mu õde vehkles, siis ema oli algul natuke vastu, sest see ala on kulukas, kui sul pole veel märkimisväärseid tulemusi. Ka varustus maksab küllalt palju. Alguses tegelesime pallimängude ja muuga, mitte vehklemisega. Muidugi oli kibelus mõõka haarata suur. Aga lastele meeldib ju palli ka mängida,” räägib Katrina. “Õige aeg alustamiseks on esimeses-teises klassis, mina olin kolmandas. Korra proovisin ka kergejõustikus käia, kuid ei tundnud end seal koduselt ja loobusin kohe.”

Vehklemine nõuab kiirust, täpsust, head närvi, kannatlikkust ja palju pühendumist – nagu kõik spordialad. “Vehklemine sobib neile, kes tahavad mitmekülgset koormust. Trenn käib nii: soojendus, venitus, jalgade töö – sammud ja väljaasted –, siis harjutame torget märklaual ja seejärel läheme rajale vehklema. Siit saab korraliku treeningu.”

Kellele ala sobib?

Kuigi Katrina on pikka kasvu (186 cm), ei arva ta, et pikkus erilist eelist annaks. Käte siruulatus on mõistagi suurem, aga lühemad on tema sõnul kiiremad. Pikematelt nõuab kiirus enam treenimist. Epeevehklemises loeb torge puutetundliku mõõgaotsaga, mis annab vooluimpulsiga märku tabamusest, seetõttu peavad liigutused olema täpsed ja kiired. Spetsiaalne riietus on torkekindel, kuid siiski saab vahel ägeda võitluse käigus ka haiget. “Sinikaid on näiteks pärast laagrit päris palju ja kui on väga tugev torge, siis tõmbab marraskile ka. Kuigi varustus on tugev, ei hoia see jõudu päriselt kinni. Aga sellega harjub,” ütleb Katrina.