“Miks sa just praegu tulid? Mina oleksin sinu asemel veel pool aastat oodanud ja siis ära surnud,” olid
sõnad, millega personaal­treener naist nelja aasta eest esimeses trennis tervitas. Kadi kaalus siis üle 123 kilo.

Lisaks heale isule, mida Kadi üldse ei varja, on tal pärilik neeruhaigus, mistõttu on ainevahetus häiritud ja kaalu lisab ka kõik joodav, mis ei tule niisama lihtsalt kehast välja.

Treeneri solvang teda ei heidutanud, Kadil oli kindel plaan kaalu langetada. Miks siis just nüüd? “Ma tahtsin Tartu maratonile minna. Muidugi oli mul raske riideid selga leida ja liikuda, aga sain hakkama. Ainult oma unistuse pärast võtsin eratreeneri,” ütleb Kadi.

Juba esimesel korral tegi treener talle 100 grammi täpsusega toitumiskava, kleepis selle trenažööri külge ja kamandas: “Teed 20 minutit stepperit ja mõtled selle üle, mida siin näed.”

Personaaltreener arvas, et ega Kadi kauaks jää, hakkab peagi viilima ja haigusi välja mõtlema, aga naine pidas temaga terve aasta vastu.

Solvangutest polnud edaspidigi pääsu. Kõik trennid algasid kükkidega, mispeale treener naisele kuulutas, et no sul pole lisaraskust vaja võtta, sul piisavalt kilosid. “Oli ka kordi, kui tõusin trenažööri tagant ja läksin ära,” tõdeb Kadi.

Mehest lahti, kilodest samuti

Aasta hiljem oli naine 30 kilo kergem ja ta otsustas oma tarkusega jätkata. Personaaltreener oli skeptiline ja saatis ta teele sõnadega: “No tahaks näha...”