Uku ema soovis, et poeg läheks peotantsutrenni, isa arvas, et Ukust võiks hoopis maadleja saada. “Lõpuks kujunes nii välja, et ema pani mind muusikakooli, poistekoori, muusikaklassi ja trenni ma ei jõudnudki.”

Hiljem hakkas Uku suure rõõmuga tennist mängima, keskkooli ajal leidis enda jaoks ka kergejõustiku ja vaimustus jalgpallist. Pärast kooli­aega trenniskäimine aga soikus.

Uku on õnnelik, et temast sai tippsportlase asemel muusik. “Sport on minu jaoks pigem mäng ja võistlus endaga nagu ka kõik muu elus. Ma ei tea, kui väga ja mida peaks spordiala juures armastama, et seda tippsportlase tasemel teha. Seda rohkem imetlen ma neid, kes seda teevad. Igal võistlusel on ainult üks võitja ning juba eos paned sa oma rõõmu sellest sõltuma, kui tugevad on teised ja milline on su õnn.”

Muusika ja spordi olemust peab Uku väga erinevaks. Spordis on konkreetne tulemus ja võitja, muusikas võid ühes kohas olla hinnatud ja tuntud, samas ei pruugita mujal sinust teada.

Pärast keskkooli läks Uku sõjaväkke, seejärel käis kahes koolis korraga ja lõpuks suundus kaheks aastaks USAsse õppima. “Ma polnud mõnda aega tigedat trenni teinud ning seal võtsin päris kiirelt kaalus juurde. Koolis oli toitu nii palju, kui süüa soovisid, kõik oli hinna sees, lisaks uus ja huvitav.”