Õpetajana töötav Anu (63) on elanud aktiivselt – autot ta ei juhi, tööle teise linna otsa läheb talvel bussiga, kevadel ja sügisel aga jalgsi või rattaga. Süüa armastab naine ka ja kogu elu on kaasas kandnud mõningaid ülekilosid, siiski mitte kunagi üle kümne. Kuus aastat tagasi avastas Anu perearst, et naise veresuhkrutase kipub üle normi. “Arst ütles, et mul on eeldiabeet, ning luges mulle põhjalikult sõnad peale, sest sellest võib areneda teist tüüpi diabeet. Meie suguvõsas on seda haigust pärilikult esinenud ja ka minu vana­emal oli elu lõpus suhkruhaigus,” räägib Anni. Ta sai arstilt juhised mitte liialdada maiustamisega, langetada kehakaalu ja mõõta kodus glükomeetriga veresuhkrutaset. Kui see on tõusnud, siis tuleb võtta tabletti, mis veresuhkru­taseme tasakaalustab.

Talupidaja Madis (47) on täiesti tavaline Eesti mees, kelle olemust on väga tabavalt kirjeldanud semiootik ja metsamõtleja Valdur Mikita: ta väldib iga hinna eest kokkupuuteid arstidega ning siseneb kabinetti, kus istub valges kitlis vaim, vaid viimase häda sunnil. Autojuhi tervisetõendi uuendamisest aga polnud pääsu temalgi ja selle põhjusega ta mõne aasta eest oma perearsti juurde üle hulga aja sattuski. Arst mõõtis kõhukal mehel veresuhkrutaset ning avastas, et see pole sugugi korras. Asi viitas prediabeedile ja see ehmatas mehe ära. “Mu paar aastat nooremal õel on juba diabeet ja ma tean, et see pole lihtne haigus. Hirmus oli kuulda, et olen sellele nii lähedal,” ütleb Madis. Ka tema sai soovituse kodus veresuhkrutaset mõõta ja kui see on väga üle normi, siis rohtu võtta. “Arst pidas mulle ka loengu teemal “kehakaal”. No muidugi ma tean, et tuleks alla võtta, aga see ei ole nii lihtne. Ma teen palju füüsilist tööd, olen päevad läbi liikvel ja mulle on alati meeldinud palju süüa.”