Türgi on paljude lemmik­reisisihtkoht kauni looduse, päikeselise taeva­laotuse, suure­pärase (toidu)kultuuri, põneva ajaloo ja külalislahkete inimeste pärast. Vähesed eestlased aga teavad, et Türgi on tõusev täht meditsiiniturismis, olles maailmas populaarsuselt kuues terviseturismi sihtriik.

Kes sama tihedalt nagu mina Istanbuli Atatürki lennuväljale satuvad, näevad seal alailma puna'täpiliste peadega, välise vaatluse järgi enamasti Lähis-Ida või Põhja-Aafrika mehi, kellele näikse kiilaspäisus olevat suur tabu. Igatahes tuleb neid Türgi kliinikutesse hordidena. Nad seisavad lahkudes passijärjekorras, kandes valget või musta peapaela, endal kolp tillukesi kärnakesi täis, ühtlaselt rivis nagu RMK istutatud mets. Nende täppide sees idanevad tasakesi nende tulevikulootused, uued pisikesed juuksesibulad, mille sirgudes loodavad härrad taas võimsat juukse­pahmakat kanda. Pean ütlema, et mina ei saa sellest probleemist aru – pigem enesekindlalt kiilakas mees kui kunstlike juustega.

Sama palju näen lennujaamas ka daame, kel ninad kokku plaasterdatud, siirdumas kas Iraani pealinna Teherani või araabia maade lendudele. Neil olevat tihti kaasas kuulsate lääne või Türgi filmistaaride fotod ja plastilisele kirurgile antakse käsk: “Tahan ka sellist nina!” Koju tagasi sõidetakse pärast puhkust juba uue nina ja uue eluga, mõnikord ka suuremate rindade või kobedama taguotsaga.