Üks anekdoot illustreerib seda olukorda nii. Naine ostab mehele kaks lipsu. Mees paneb ühe järgmisel päeval pidulikult ette ja ootab pooluhkelt-poolhäbelikult naise hinnangut. “Noh, mis, teine lips ei kõlvanud või?” ütleb selle peale naine.

Algaval “movembrikuul” lähevad mõtted taas meeste peale. Taas võtan õiguse meestest rääkida. Alati, kui sel teemal suu lahti teen, olen saanud ka tagasisidet, et kuidas julgeb üks keskealine psühholoogitädi meestest üldse kõneleda?! Alustan siis statistikast ja numbritest, sest nende üle mõelda saab ju ikka.

Statistiline mees

Mehed teevad viis korda rohkem enese­tappe. Neil on oht muutuda alkohoolikuks kolm korda suurem kui naistel. Poisid kukuvad koolist välja mitu korda tõenäolisemalt kui tüdrukud. Meestel on väiksem võimalus pärast lahutusi laste eest hoolt kanda. Mehed surevad üheksa aastat varem kui naised. 95% vangidest on mehed. Mehed tarvitavad sagedamini lähisuhte­vägivalda. Või nii me arvame, sest meestel pole võimalik kasutada lähisuhtevägivalla korral turvakodu teenust. Meeste seas on enam kodutuid. Osa uuringute järgi on meeste IQ puhul enam variatiivsust ehk rohkem on väga madala ja väga kõrge IQga mehi, naiste seas on jaotus ühtlasem. Seega on väheintelligentseid mehi rohkem kui väheintelligentseid naisi. Mehed on riskialtimad. Mehed saavad kõrgemat palka. Meeste tundesõnavara on napim kui naistel. Mehed on füüsiliselt tugevamad, neil on spordis paremad tulemused.