Proloog

Kui mulle pakuti varakevadel võimalust elamusmaratonide
nn käilakujuks hakata, siis esimene mõte oli: uhke värk! Teine mõte: miks mina? Jõudsin järeldusele: Tervis Pluss vajas reibast “tädi Maalit”, et tema toel motiveerida teisi Maalisid-Juulisid ja Vollisid-Juliusi liikuma.

Vanuses 50+, veidi ülekaalus, mitte eriti sportlik, samas liikumise suhtes positiivse hoiakuga, maalt ja vanaema. Sellistele parameetritele vastan ma kohe väga täpselt. Liikumine mulle meeldib, kuigi vahepealsetel aastatel (siis, kui tundus, et ega mina ju ei vanane ja töö on ikka see kõige tähtsam osa elust) jäi tervis täitsa hooletusse. Selline eluviis andis aga peatselt, mõne aastaga tunda. Resultaadiks valutav selg, unehäired, kasvav kehakaal, sant enesetunne ja miinusmärgiga enesehinnang. Vastik.

Hakkasin end uuesti teadlikumalt liigutama kolm aastat tagasi, kui lõpetasin ühe raskeima etapi oma elus, pannes maha töö, mille eest jagati küll ohtralt kõrgel tasemel tunnustust, kuid mis oli mulle täitsa sobimatu ja hakkas hirmsasti tervisele. Tänan oma lapsi, kes mu sellest jamast välja tirisid ja liigutama sundisid.

Hakkasin vaikselt joogatama, rattaga sõitma ja kõndimas käima. Kuni eelmisel sügisel sattusin poja eestvedamisel Taisse Agama joogakooli. Seal kogesin üle aastate, kuidas keha tunneb liikumisest rõõmu ning eluvaim taas minu sisse tagasi tuleb.

Kolm nädalat taimetoitu ja kaks korda päevas 1,5 tundi joogat oli parim, mis minuga sel ajal juhtuda sai. Agama joogakooli kogemusest võin teinekord pikemalt rääkida. See, muide, on eestlaste hulgas täitsa populaarne. Kohtasin seal täiesti juhuslikult oma Saaremaa joogaõpetaja tütart! Harrastan
joogat praegugi vahelduva eduga, käin trennis ja praktiseerin Taist kaasa saadud harjutusi.