“Mulle on alati meeldinud hästi riides käia, aga ühel päeval selgus, et kaupluses stange peal saavad riidenumbrid otsa ja mulle ei mahu mitte midagi selga,” meenutab Lilian kuue aasta tagust poeskäiku, mil ta soovis leida sõbranna sünnipäevapeole minekuks midagi ilusat.

Siiski ei teinud ta kohe suure­joonelist plaani võtta maha 40 kilo, ei liitunud spordiklubiga ega seadnud samme toitumisnõustaja juurde. Koos sõbrannaga võeti hoopis kepid ning hakati koos õhtuti kepikõndi tegema. Üksiti püüdis Lilian ka toitumist jälgida. Plaan oli 10 kilokest alla võtta või kui eriti hästi õnnestub, siis kaalu lausa 100 kiloni langetada.

Suuri numbreid Lilian tegelikult ei karda. Ta on küll väikesest peale olnud teistest suurem, kuid kõige selle juures alati aktiivne ja sportlik, füüsiliselt tugev. “Mäletan, kuidas ostsin kogu raha eest Hubba Bubba nätsu ja Tupla šokolaadi. Iga päev. Aga kehaline kasvatus oli mul ikkagi kogu aeg viis, seda ei olnud, et koguka olemise juures joosta ei jõuaks,” räägib Lilian.

Ta avastas raskejõustiku ning harrastas seda just suuremas kehakaalus. Liliani võistluskaal oli 90+ kilo, aga ta on võistelnud ka 107kilosena.

“Tagantjärele vaadates näen, et sport oli mulle ettekääne nii palju kaaluda. Et tegelen ju raskejõustikuga, ma peangi olema nii suur,” ütleb ta. “Sõin lohutuseks ja ka igavusest. Õhtul panin lapsed magama ja lubasin endale head-paremat. Mõtlesin, et söön ja siis on rahu majas, kuid toit ei pakkunud enam maitse­elamust. Olin selline, kes enne laua tagant ei tõusnud, kui oli end ägisemiseni täis söönud. Et söön šo