Paljud ei oska oma keha kuulata, sest kogu elu surutakse meile peale kellegi teise põhimõtteid. Ka Terjet õpetati lasteaias, et kõik tuleb ära süüa, olenemata sellest, kas klimbi­supp läheb kurgust alla või on kõht juba pungil täis. Peaasi, et midagi raisku ei läheks. “Sellised põhimõtted lämmatavad meie sisetunde,” leiab Terje. “Ma kuulan väga oma keha ja panen tähele, millist toitu ta küsib. Kuulan ka seda, mida loodus mulle ütleb. Näiteks kevaditi on väga suur isu rohelise ning värske järele. Talvel aga tahan vahel tummisemat, soojendavat, toekat maheliha. Oma sisetundest lähtun ka, millal süüa – kui kõht pole tühi, siis ma ei söö.”

Tihtipeale ei pane paljud meist tähelegi, kui kõht saab täis, sest süüakse muu tegevuse kõrvalt. Terjega on lood teisiti, sest tema võib suures tegutsemistuhinas söömise hoopis unustada ja avastada alles õhtul, et päev on möödunud vaid mahla peal. “Jälgin hoolega, et hommikueinet sööksin, mulle meeldib Hiina ütlus: hommikul söö nagu prints, päeval nagu kuningas ja õhtul nagu kerjus. Selle järgi toimingi, sest ega õhtul enam väga süüa ei taha,” sõnab ta.