Meie armsa Eestimaa kliima paneb tundlikuma natuuri proovile. Ei ole suve, ei ole talve, sügis on niikuinii pime ja hall. Lapimaal on veel siiamaani õnneks teisiti. Talv on kurguni lumerohke, külm ja karge. Kui Lapimaal on talv, siis on seal talv. Nagu meil “vanasti”. Lumi tuleb maha ja maas ta ongi. Võid otse saapaga tuppa trampida, maha sulab üks puhas veeloik. Ei mingit soppa, pori ega lörtsi. Aga sügis, oi-oi-oi. Õigupoolest ma tahaks rääkida ruskast.

Millalgi septembri keskpaigas laotab see looduseime ennast laiali ja värvidemäng kriiskab kõikse kirkamalt. Ruska on Lapimaal nagu viies aastaaeg, mida loodusesõbrad üle ilma kaema ja imetlema sõidavad. Kogu maapind, puud ja põõsatutid, kõik värvub lausa karjuvalt punaseks, kollaseks, oranžiks, kohati lausa violetseks.

Olin oma 20 aastat mõelnud, et hirmsasti tahaks just sügisel Lapimaale. Aga minu ettekujutus oli ikkagi sootuks teine: värvilised metsad, punane tundra, põdrakesed… Pilt, mis avanes, oli palju, palju võimsam. Avarus, avarus, avarus, tohutud kuusehiiglased, võimas, ürgne ja metsik loodus. Rahu ja vaikus. Ja mäed, oooh! Tundub ju, et 800 meetrit merepinnast – see pole mingi mägi. Aga tänu erilisele pinnavormile alustadki oma jalutuskäiku pea merepinnalt ja lõpuks oled tipus, kust avaneb vaade absoluutselt igas suunas.

Meeletud vahemaad

Kerge vaevaga võid imetleda “Soome postkaarti”, hiiglaslikke metsamassiive, kümneid, lausa sadu järvesilmakesi, lihtsalt tühjust. Täiesti imeline. Ja konti ei murra. Mõnus päevane jalutuskäik. See ei ole ekstremistidele ega mägi­ronijatele, soovitaksin pigem niisama uitajatele.