Anu teadis, et kontrolli tuleb minna siis, kui esinevad mingid sümptomid – rinnast tuleb eritist, tunda on mingit tükki, rinnas on struktuurimuutus või eba­mugavustunne. “Mina lihtsalt läksin esimest korda, sest olime sõbrannaga nii kokku leppinud ja vanus oli ka juba sealmaal. Mõtlesin, et ah, käin siis ära.”

Ta sai kohe järgmiseks päevaks aja Ida-Tallinna Keskhaigla rinnakabinetti, kus spetsialist ei avastanud midagi. “Ütles veel, et kui ma juba seal olen, teeme nn null-mammogrammi ka ära. Järgmise nädala alguses tulid tulemused. Olin parasjagu Soomes komandeeringus ja nägin, et olin saanud neli kõnet tundmatult numbrilt. Viienda võtsin vastu. Helistas arst, kes ütles, et mul on midagi paremas rinnas, ning määras mulle biopsia aja. Mõtlesin, et see ei saa ju olla midagi hullu, sest ma ei tundnud midagi,” räägib Anu.

Ent biopsia käigus hakkas ta aimama, et lugu on siiski hullem. “Kui palusin, et arst ausalt ütleks, mis seal on, siis ta ohkas ja sõnas, et ausalt öeldes paistab asi väga halb.”

Pind kadus jalge alt

Anu maailm kukkus selle teate peale kokku. “Hakkasin kohe mõtlema oma laste peale. Vanim tütar lõpetab kevadel gümnaasiumi, noorim lasteaia. Kas ma üldse näen nende lõpetamist? Tekkis tunne, et nüüd ma suren. Bussis suutsin veel pisaraid tagasi hoida, aga läbi pargi koju minnes lihtsalt nutsin kõva häälega,” meenutab Anu.

Ta läks koju, avas arvuti ja hakkas haiguse kohta uurima. Anu sai teada, et vähil on neli staadiumi: I ja II on n-ö kergemad, III ja IV keerulisemad. “Kuna arst oli öelnud, et asi on väga halb, siis I staadium see ilmselt olla ei saanud. Mõtlesin, et kui mul oleks II staadium, siis suudaksin veel jääda positiivseks ja näha päikest. Hiljem selgus, et II staadium mul oligi.”

Käigust rinnakabinetti oli möödunud kolm nädalat, kui Anu operatsioonilaual lamas. Pärast lõikust tabas teda aga uus šokk – selgus, et kasvaja oli ajanud siirdeid ka lümfisõlmedesse.