Unistamine on mulle juba pisikesest peale nagu sisse kodeeritud. Kui hakkasin
1980. aastal sporti tegema, ütlesin treenerile, et tulen siis trenni, kui minust saab olümpiavõitja.

Kuid unistustest ei saa ka liiga pingeliselt kinni hoida. Ei maksa kibestuda, kui unistused ei täitu.

Mina unistasin Eesti rekordist 100 meetri jooksus, kuid sajandiksekund jäi puudu. Olümpiavõitjaks ka ei saanud. Aga olen õnnelik, et olin Eesti meister nii 100, 200 kui ka 60 meetri jooksus ja olen olnud Nõukogude Liidu noortemeister.

Kergejõustik on arendanud palju mu isiksust, andnud julgust, tahte­jõudu, enesekindlust ja õpetanud kaotustest üle saama. See aga tugevdab stressitaluvust. Elu läheb edasi ja vahel tulebki leinata.Kõik emotsioonid on meile lubatud, ka kurbus. Me ei pea olema kogu aeg tugevad.