Henry Laks (56) sattus 13 aastat tagasi autoõnnetusse ja sai raskelt vigastada. “Luumurdude pärast oli vasak jalg aasta lahases ja kaks aastat kasutasin liikumiseks karke. Vasak jalg ei paindunud rohkem kui 90kraadise nurga all ja sedagi läbi valu. See segas igapäevaseid toimetusi.”

Henry on nooruspõlvest saadik rattasõitu armastanud ja avariist taastumiseks näis see sobiva vahendina. “Ma olen eluaeg rattafriik olnud. Juba päris varases nooruses oli mul korralik sportratas. Oskan kuullaagreid vahetada ja kõike muud. Ratas on mulle alati tubli abimees olnud. Kunagi käisin Salmistu kandis suvilas olles rattaga piimal. Piimamannerg on üsna kipakas asi ja oli kunsttükk sellega sõita.”

Henry pakkus oma ravi huvides välja, et jala liikuvuse taastamiseks võiks sobida rattasõit. Arst ja füsioterapeut kiitsid mõtte heaks ning Henry alustas esialgu velotrenažööril ning seejärel igapäevaste rattasõitudega, mida täiendasid võimlemisharjutused.

Esialgu valuliselt läbitud kilomeetrid muutusid aja jooksul talutavamaks, kuni ühel hetkel sai rattasõidust eelkõige nauditav ja sportlik ajaviide. Henry pole kilomeetreid ega rattal veedetud tunde lugenud, ent neid on kogunenud rohkelt. “Õnnetuse tagajärjel ei saanud ma mõnda aega liikuda ja vasak reielihas muutus olematuks. Rattasõit aga taastas lihase ja teisedki lihasgrupid on arenenud. Võin kinnitada, et ka pärast 50. eluaastat on võimalik end paremasse vormi saada.”