Hiljuti sattusin kuulma tragikoomilist lugu sellest, kuidas suhtlus võib puntrasse minna. Meeleolukal üritusel sattusid vastu hommikut esmapilgul ühemõtteliselt tantsu keerutama mees ja naine. Tantsimine on ikka ju evolutsiooniliselt ja eriti meestele sissejuhatus teadagi milleks. Nii paistis välja ka asjaosaliste käitumisest. Istuti siis korraks maha ja mees ütles pilku maha lüües välja oma tõelise tagamõtte. “Sai nüüd ikka korralikult tantsu keerutatud, aga tegelikult tahaksin ma rääkida. Mul on raske leida kedagi, kellega oma mõtteid jagada, ja sõpru on mul ka napilt. Kas me võiksime sellest rääkida?”

Tantsupartner oli avaldusest ilmselt päris segaduses, sest ta polnud päris samal lainel... “Ahah,” oli kõige konkreetsem vastus sellisele hinge avamisele. See lugu pani mõtlema, et kas tõesti on partnerit päris vestluseks raskem leida kui füüsiliseks kontaktiks.

Paljudest reklaamidest kajab vastu sõnum: räägi inimestega, märka, hooli, kuula. Müüakse meile seda kui kaupa, mida justkui niisama enesestmõistetavalt ei saa. Saadetakse inimesi psühholoogi juurde, et oleks keegi, kes ära kuulaks, kuulaks lõpuni ega annaks hinnanguid. See on ju ka teenus, raha eest, ja järelikult väärtuslik. Ja õigusega. Päriselt rääkimine, dialoogis olemine ongi tervendav. See on miski, mille nimel tasub spetsiaalselt vaeva näha ning aeg-ajalt mõni ebaõnnestumine alla neelata ja möödarääkimisest mitte hoolida.