Esimest korda käisin Kreetal eelmise aastatuhande lõpus. Olin siis 30aastane, kahe pisikese lapse ema, kelle ellu liikumine kuidagi mahtuda ei tahtnud. Kreetale sõitsime sõpradega neljakesi – tegime päris kõvasti eeltööd, rentisime auto, tiirutasime mööda saart. Muidugi arutasime ka Samaaria mäekuru retke, aga loobusime siiski. Mina polnud kindlasti sellises vormis, et 18 km pikkust jalgsimatka ette võtta.

Teist korda puhkasin Kreetal seitse aastat hiljem, juba perega. Lapsed polnud kumbki veel kümneaastased, ja mina olin… üsna ümar. Ma ei mäleta, et Samaaria kuru oleks isegi jutuks tulnud.

Veel kümme aastat läks mööda, kuni ma tänavu juunis kolmandat korda Kreetale sõitsin, seekord 17aastase tütrega kahekesi. Tütar on mul hästi sportlik ja armastab matkata, ning mina pole elus iial nii palju liikunud nagu viimastel aastatel. “Mis sa arvad, lähme äkki Samaaria mäekuru matkale? 18 kilomeetrit – kõnnime ju ära küll?!”

Mõeldud, tehtud, broneerime matka kohe ära. Kõhklused tekivad alles paar päeva enne reisi, kui me rumala peaga Tripadvisorist kommentaare loeme. “Väldi iga hinna eest” ja “Tõsiselt ohtlik” on mõned matkajad oma kirjutiste pealkirjaks pannud, ehkki muidugi leidub ka kuru ilu ülistavaid arvamusi.

Enne kukke ja koitu

Matkapäeva hommikul tuleb buss meile saare põhjarannikul Plataniases asuvasse hotelli järele veidi pärast kella kuut. Taevas alles hahetab, kui ümbruskonna kuurortkülakestest kõik matkahuvilised – enamik neist Skandinaavia pensionärid – kokku korjatakse. Muidugi on meil jalas mugavad sisse kantud tossud, seljakottides veepudelid, snäkid ja päikesekreem.