“Olen ennast tabanud mõttelt, et kui lapsed on kord kodust läinud, saan hakata endale elama,” ütleb kolme poja ema Reelika (38). Tema esimene laps sündis siis, kui Reelika oli 17aastane, ja oma aja ihalus on igati mõistetav. Tegelikkus on kujunenud aga sootuks teist­suguseks.

Aasta alguses läks Reelika vanem poeg sõjaväkke ja käib kord kuus kodus, et “kõht täis süüa”. Vastu suve kolis teine poeg oma isa juurde elama. Kodus on veel 10aastane, kes ema kolmekordse hellusehoo eest juba põgeneb. “Ta ei tule enam minu lähedalegi, sest ma kallistan teda kogu aeg,” kurdab Reelika.

“Kui enne oli majas kogu aeg sigin-sagin, siis nüüd on vaikus. Väiksem poiss on õues või arvuti taga, mina tunnen end nagu kuivik. Nutnud ma pole, aga kurb on olla. Midagi oleks nagu pidevalt puudu.”

Harjumatu on see, et nüüd ei pea enam suurele perele süüa tegema, piisab natukesest. Raha jääb rohkem järele, aga enam pole lastekampa, kellega midagi lõbusat ette võtta. Vaba aega on rohkem, aga mida sellega teha, kui pole vaja lapsi kantseldada? “Ümberhäälestumine on mulle nii raske ja lükkan seda aina edasi. Ma ei suuda muutustega leppida,” ütleb Reelika.

Tühja pesa sündroom

Pereelus on mitu ülemineku­perioodi ja üks neist ongi keskealise pere tühja pesa sündroom. Sotsioloogid võtsid selle nimetuse kasutusele 1970. aastatel, kirjeldamaks seisundit, mis tekkis vanematel pärast laste kodust lahkumist. Kurbus ja tühjusetunne tabas valdavalt emasid, kes olid suurema osa ajast pühendanud pere eest hoolitsemisele.

Mida suurem ja tähtsam on mingi roll sinu elus (vanemaks olemine, töö, õpingud vms), seda suurema osa sinu identiteedist see moodustab. Kui see kaob, seisad silmitsi tugevate tunnetega. Kaotusetunnet kipub naiste jaoks süvendama ka samale ajale langev menopaus. Võib tekkida tunne, et elu pudeneb justkui liiv sõrmede vahelt.