Mul on selja taga mitu palverännakut: nelja aasta eest käisin üksi Itaalias, kolme aasta eest seltskonnaga mööda Põhjateed Santiago de Compostelas, kaks aastat tagasi sõpradega Itaalias. Teisel rännakul 2015. aasta mais tahtsin kõike jagada ka parima sõbrannaga. Pool aastat tegime eeltööd, et olla kõigeks valmis…

Palverändurite reisikirjadest leiab lugusid valesti valitud jalanõudest, villidest, päevasest kilometraažist, koertest, kes rahu ei anna, sekka jutte öömajadest ja nende puudumisest, kummalistest kohtumistest, hindadest, märkidest, mida jälgida, ja sellest, kuidas teel olles hing puhkab.

See kõik on õige, aga on asju, mille eest ei hoiatata. Näiteks nagu parima sõbraga või suurema seltskonnaga teeleminek. Oma kogemuste põhjal tundub mulle, et palverännaku vaimne pool on sageli raskemgi kui kott, villid või siis lagipähe kuumav päike, rajud vihmahood ja väsimus. Kui võõrad tohterdavad lahkelt su varbaid ning jagavad sinuga oma ravimitagavara, siis egokriiside ja tühja tüliga peab ise toime tulema. Need on lood, millest hea meelega ei räägita, aga neil saab olla ka õnnelik lõpp, nagu ma praegu tean.