Mul on sellele aastale suured ootused. Esiteks, pole enam 2016. aastat ja seegi on juba edasiminek. Möödunud aasta võttis meilt nii palju kalleid inimesi, et juba ainuüksi nende lahkunutega saaks korraliku kummituslaeva sisustada: David Bowie, Prince, Alan Rickman, Umberto Eco, Leonard Cohen, kui nimetada mõned. See laev seilab kõrgustesse, jättes meid siia koos Donald Trumpi ja Vladimir Putiniga.

Aga me ei peaks meelt heitma, oleme siiski olemas, üksteisele ja iseendale. “Ise”. “Endale”. See on moodsa aja kõige püham üksus, millest räägivad kõik tervise- ja spordiajakirjad. Sina ise. Sa pead pihta saama, kes sa oled, seda säilitama, seda armastama. Ja sa pead end proovile panema ja end avastama. “Ise” on nagu matrjoškanukk, kui hakkad urgitsema, tuleb selle seest välja teine ja teise seest kolmas. Enda avastamise protsess ei lõpe kunagi, see mäng võib su meelt lahutada kuni elupäevade lõpuni. Kuni ühined Prince’i ja David Bowie seltskonnaga seal teispoolsuses ja algab uutmoodi avastuste aeg.