“Ma arvan, et mu spordi­vigastus tuli kindla põhjusega. Poleks seda olnud, oleksin jõudnud joogani palju hiljem,” mõtiskleb meditatiivse hatha-jooga õpetaja ja õpilane Peeter Põllupüü (27). Lapsest peale jalgpalli mänginud ja koolipõlves pikamaajooksuga alustanud poissi hakkasid teismeeas vaevama nõnda hullud põlvevalud, et ta öösel magadagi ei saanud. Kolmas käik ortopeedi juurde lõppes tohtri karmi otsusega: kõik spordialad peale ujumise on keelatud. “Kuueteistaastasena, kui sul silmad ägedast sportida tahtmisest peas välguvad ja oled tulemuse nimel valmis end arulagedalt pingutades piitsutama, ei tulnud selline asi kõne allagi. Et mis mõttes ei tohi enam joosta! Kuna põlvevalude põhjust öelda ei teatud, hakkasin ise asja uurima ja jõudsin toitumiseni. Sporti tegin ma küll kõvasti, aga mugisin sõna otseses mõttes suhkrut ja saia. Ja siis meenus mulle, et lapsena sõin ma vanaema juures hästi palju juurikaid, pärast tema surma ja maakodu müüki võõrdusin naturaalsest toidust. Nüüd tulid juurikad taas mu ellu,” rõõmustab Peeter. Aasta otsa suristas ta neid iga päev smuutiks terve kilo. Ja põlvevalud kadusid! Enese­diagnoos kõlas: nüüd olen ma terve ja võin uuesti jooksma hakata!

Ultrajooksuhullus

Elu esimene maraton gümnaasiumi lõpus kulges vaevusteta. Seejärel Austraalias elades võttis Peeter ette juba pikemad distantsid, sest maraton ei tundunud enam äge. Osales mitmel ultramaratonil, millest viimase, sajakilomeetrise läbis joostes veidi enam kui 12 tunniga. “Võidurõõm oli suur, ehkki ise olin poolsurnud ning keha valu täis, väsinud ja raske. Nüüdse tarkusega oskan öelda, et kuna elu Austraalias ei olnud meelakkumine, hakkasin ma pikamaajooksuga pingeid maandama, hiljem sai sellest omamoodi meditatiivne tegevus.”