Kahe lapse emal Eglel on viimased 12 aastat olnud sundmõtted, ärevus ja paanikahood, mis said alguse, kui ta oli 15aastane. “Paanikahoog mattis hinge ja arvasin, et nüüd hakkan kohe surema. See oli nii jube! Kõige hullem üldse. Ema viis mind Paldiski maanteele era­korralisse vastuvõttu. Ta teadis, millega on tegu, aga see, kellel on hoog, ei adu midagi ega usu kedagi, sest maailm on täitsa sassi löödud,” kirjeldab Egle oma esimest paanika­hoogu. Tema ema on paanika­hoogu­dega võidelnud juba üle 20 aasta ega läinud sellest rivist välja.

Pärast esimest tõsist ehmatust tegi hirm Egle sisse pesa – ta hakkas kartma, et äkki hoog kordub, ega julgenud enam kuhugi üksi jääda. “Kartsin pidevalt. Isegi trammi ei istunud, sest seal lähevad uksed kinni. Peas keerlesid kogu aeg hirmu­mõtted, et nüüd ma suren kohe ära ja abi ei ole kusagilt võtta. Lõpuks ei astunud ma enam ka koduuksest välja, ööseks üksi koju jäämine ei tulnud minu puhul kõne allagi.”

Aastateks haigusest puhkust

Terve aasta veetis Egle kodu­seinte vahel. Paanikahood kordusid ja kiirabigi sai nende pärast kutsutud. Siis talutas ema tütre psühholoogi vastuvõtule ja sellest oli abi. “Terve tund aega ma nutsin, sel ajal kui ema rääkis minu eest. Tundsin pärast vabanemist ja kergendust.” Hiljem määras psühhiaater Eglele ravimid, mis mõjusid väga hästi, negatiivsed mõtted ja emotsioonid kadusid.