Tavaliselt ei kirjuta ma temaatilisi artikleid, nagu “Jõulud!”, “Kevad on käes!” või “Olgu pealegi suvi – mina bikiine ei kanna!”. Aga et sel kuul tähistab oma suurejoonelist 100. sünnipäeva maa, mis on mulle nii südamelähedane ja kallis, siis pühendan selle kolumni tervenisti talle. Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!

Minu jaoks tähendab Eesti natuke midagi muud kui enamiku teiste jaoks. Ma kasvasin üles Ameerika eestlaste perekonnas 1970.–80. aastatel, mis tähendab, et ehkki Eesti oli meie elus kesksel kohal, polnud keegi meist sellel maal õieti käinudki. Mu vanemad olid liiga noored, et Eestist midagi mäletada, mina ega mu õde polnud sinna jalgagi tõstnud.