1990. aastatel niitsid südamehaigused eestimaalasi hulgaliselt, olime nendest põhjustatud surmade poolest Euroopa tipus. Kuidas on seis praegu?

Suremus südamehaigustesse on meil paarikümne viimase aastaga väga palju vähenenud, kuid ikkagi on veel pikk tee Euroopa keskmise tasemeni. 1994. aastal oli kuni 65aastaste grupis kõige suurem just suremus südame-veresoonkonnahaigustesse. See on märgiline näitaja, sest eesmärk on elada nii, et püsida selle vanuseni terve. Praegu võib öelda, et nii Eesti meeste kui ka naiste hulgas on südamehaiguste hulk vähenenud üle 50 protsendi.

Kui vaadata statistikanumbreid Euroopa Liidu riikide võrdluses, siis oleme hakanud lähenema Euroopa keskmisele. Varem olime suure riskiga riikide hulgas, nüüd oleme ühes grupis Poola ja Tšehhiga, meist tagapool on Venemaa ja Ukraina. Muide, ka Soome on vaatamata tohututele edusammudele alles Euroopa keskmisel tasemel, sest neil olid südamehaigustega veelgi suuremad probleemid kui meil.

Milline on teie patsient praegu?

Ta on vanem kui 1990ndatel. Ma ei saa öelda, et meil noorte infarkte enam ei ole. Neid tuleb ikka ette, kuid tunduvalt harvem. Jaapanis stažeerides olin väga üllatunud, kui eakad patsiendid olid südamehaiguste osakonnas. Sama lugu on Saksamaal. Noori infarktihaigeid nagu meil seal peaaegu ei näegi.

Mul on olnud patsiente, kellel ei ennustanud südamehaigust miski ja kes olid elanud tervislikku elu. Samas tüüpiline on siiski see, et inimene on päris palju ise selleks teinud, et süda haigeks jääks.

Mis on selle taga, et südamehaigustesse jäädakse vähem?

Ilma mingi kahtluseta hea ennetustöö. Südameteemadel räägitakse palju, teadlikkus on kasvanud. Jälgitakse toitumist, liigutakse rohkem, suitsetatakse vähem. Samas on elustiili muutmine muidugi keeruline. Me kõik tunneme mõnd suitsetajat, kes teab küll, et see harjumus on kahjulik, kuid maha jätta ei suuda… Eks liikumisega on sama – teame, et liikuma peab, aga terviserajale minek on ikkagi ettevõtmine.