“Palun luba, et ma löön seda inimest, kes järgmisena tuleb ja teatab, et kõik, mis meiega juhtub, juhtub põhjusega,” torises laps ühel jalutuskäigul. Õnneks ei tulnud kedagi. Aga pahurus oli põhjendatud, sest kevadkülvi sisse jagus ka kohatuid tarkuseteri. Näiteks et “see on õppetund, millest teil tuleb õppida, et elus tugevamad olla”. Või veel jaburam: “See, et su lapsel on vähk, on sinu karma, ema. See on sinu auklik armastus, mis ei katnud su last piisavalt. Nüüd on tasumise tund.”

Muidugi ei pidanud ütleja silmas mu sissetulekuid. Mina pidasin.

Raha on kulunud nende nädalate jooksul omajagu. Tunnistan ausalt, et ma ei tea täpset summat ja see pole mind ka huvitanud. Oleme elanud sellega, mida suudame teenida, ja kulutanud sellele, mis hingele pai või tuju paremaks teeb ning mõtetele uue suuna annab.

Aastavahetusel, veel enne, kui Mari diagnoosi sai, soovisin ühe soovi – nagu ikka uut aastat oodates. Soovisin, et meil oleks algaval aastal rohkem ema-tütre aega. Poisid kasvasid ju veel kodus, ent tütar oli aastaid täiskasvanu.