Istusin oma töölaua taha Viljandis Rohelise Maja Kohvikus. Omanik Enn röstib siin ise kohviube, nii et õhk on täis imelist valget auru, mis plekk-katuselt taevasse tõuseb. Tellin täna kohvi asemel erilist tervendavat ingverijooki. Mulle meeldib, kuidas ingver oma teekonnaga mu keha kihelema paneb ja kuidas tass mu naha vastas kuumab. Õues on miinus 15, ma võtan vastu kõik sooja, mida kusagilt saab.Olen õppinud neid külmalaineid omal kombel nautima. Pole midagi värskendavamat kui vaadata talvehommikutel üles oranži päikese poole, läbi kirvendavalt selge õhu. Külm viib ära pilved, viib ära vihma, viib ära pimeda. Ta täidab kõik jää ja lootusega.

Aga raske on ikkagi.

Isegi istudes otse kuumaõhupuhuri all ja hoides kuuma tee tassi oma põse vastas, on mul ikka veel külm, hoolimata soojast pesust ja kampsunist. Ennu teismeline poeg Mano räägib, mismoodi nad käisid kooli bändiga hiljuti ühe maja avamisel esinemas. Oli miinus 25 ja kõigi muusikute pillid külmusid üksteise järel. Mano trompet pidas kõige kauem vastu, aga lõpuks tegi ka see ainult kääks ja jäi vait.“Sa pead veel rohkem kihte kandma,” jagas Mano mulle õpetust. “Kui sa näeksid, kuidas ma hommikul pearätikuga kooli lähen. Ma näen välja nagu moslem!”