Oma külmkappi vaadates näen riiulitäit rohelist salatit, köögivilju, õunu, üleküpsenud banaane ja avokaadosid, klaaspurke seemnete ja pärmihelvestega, lisaks rest mune mehe vanematelt. Need on Viljandimaal elavate rõõmsate kanade munad – papa Sergeil tuli mõte ehitada kanade aedik tulevikus veel kordi suuremaks, et nad saaksid soovi korral ka metsatukas jalutada. Mu tütar Natasha patsutab kanu ja toidab neid kodust kaasa võetud teradega, kui ta maal käib.

Vastuseks küsimusele, milline on minu menüü, vastan, et enamasti vegan ja enamjaolt raw (toores) ning gluteenivaba. Erandiks tuttavad talumunad, mõnikord kohvikus kitsejuustusalat, vanaema hoole ja armastusega küpsetatud kohupiimakook ning paari kuu tagant natuke kala. Viimane kord, kui jõin piima või sõin liha, oli pea seitse aastat tagasi.

“Kapist” välja

Sellele, miks süüa liha ja kes on taimetoitlased, hakkasin mõtlema 2010. aasta kevadel. Olin parasjagu sõbra sünnipäeval, kui jutuks tuli lihaarmastus ja selle eetiline pool. Kõik sõnavõtjad olid juhuslikult kirglikud lihaarmastajad ja arutleti, kes piirduks lihatüki poeletilt ostmisega ning kes oleks valmis metsas ise loomi küttima. Jõuti järeldusele, et kui liha armastad, siis eetiline oleks protsess algusest lõpuni valehäbita läbi viia.