Kui ma astuksin anonüümsete enesetapjate klubisse, siis ma tutvustaksin end nii: “Tere, ma ei tahaks teile seda lugu rääkida, aga ma pean.”

Liiga radikaalne. Teeme lihtsamaks. Üks elu võib helvestena laiali pudeneda, hetkega. Sul on küünla­jalg kaminasimsil, kuhu sa oled vaikselt igasuguseid pseudopärleid ja muud kogunud ja siis eba­kaines olekus riivad seda ning kõik pudeneb mööda tuba laiali. Aga see kõik oli kogutud tütre jaoks, kui ta kord külla tuleb. Plaan oli, et paned küünla põlema ja osutad: vaata, kui ilus see on! Vaata, kui…

Tavaliselt korjab süüdlane kraami kokku, aga seekord mitte. Jõudu napib ja olekski nagu aeg minna. Nii nagu ma endale siis ütlesin, on aeg. “Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (Pauluse kiri korintlastele 15:55).

See oli mõnda aega tagasi, kui olin sealmaal, kus surm tundus kergendus, ja sellele mõeldes ma isegi naeratasin iseendale.