Haava võib lüüa nii otsene vägivald kui ka korduvad kinnitused, et väike inimene ei ole piisavalt väärtuslik. Kõige salakavalam on emotsionaalne hooletus – olukord, kus keegi beebile ja väikelapsele emotsioone tagasi ei peegelda ning nende eest hoolt ei kanna. Eks vist minu põlvkonnas on paljud tunda saanud mingis vormis füüsilist karistamist, vitsa või tutistamist-sakutamist ja sõnadega haiget tegemist.

Mis need traumad siis on? Sündmused, kogemused, mis haaravad endasse, ületavad toimetuleku­võime ega sobitu varasema kogemusega. Traumeerivalt võib mõjuda ka sellise sündmuse tunnistajaks olemine. Tavaliselt on need seotud hirmutavate läbielamiste, surma, vigastustega ning tekitavad pelgust, abitust, õudu ja häbi.

Sageli võib tekkida ebareaalsuse tunne, et seda lihtsalt ei saanud juhtuda. On küll teadmine toimunust, kuid tunne ei lähe sellega kokku. Samas võib hirmutavast sündmusest sisse jääda pidev kripeldav ohutunne, mis ei kaogi ära ja närib pidevalt vaikse katastroofi eelaimusena. Nagu ei saaks päriselt aru, et juhtunu on möödas, see tuleb kogemusriiulitele ära panna ning uusi asju sinna kõrvale ja juurde luua.

Kukkudes tagasi lapseks

Selge on see, et lapseeas on võimalusi üle jõu käivate olukordadega toimetulekuks vähem kui täiskasvanuna. Kujundlikult võib öelda, et trauma justkui lõhestab inimese mitmeks tükiks. Mõni osa sinust on tavaline, normaalselt ja adekvaatselt toimetav, mõni justkui hirmunud kaheaastane, raevukas nelja-aastane või häbelik seitsmeaastane, mõni aga nii pisike, et tal pole isegi sõnu selle jaoks, mis talle valu teeb.