Mu elus on olnud mitmeid hetki, mil olen tundnud puhast rõõmu, ent üks eredamaid oli siis, kui sain ultraheliuuringul teada, et ootan tütart. Olin alati just tütart tahtnud ja mu soov täituski. Kui ma teist last oodates kuulsin, et tulekul on poiss, mõtlesin ma, et see on tore, aga mind ei vallanud selline ülev tunne nagu tütre puhul. Ent tütarlapse kasvatamine on keeruline. Mitte et Elsa oleks “raske” laps, vastupidi – temaga on alati olnud kerge toime tulla. Keeruline on hoopis aidata tal kui tütarlapsel moodsas maailmas orienteeruda. Ja olgem ausad, see pole kerge kellelegi.

Olen harjunud naistega suhtlema, sest kasvasin peres, mille moodustasid kolm naissoost isikut ja mu isa. Isa oli lihtne, loogilise mõtlemisega mees ja pidas meid kõiki hulludeks. Kui me kisklesime, tujutsesime või nutsime, raputas ta ainult segaduses pead. Nüüd elan ma majapidamises, kus domineerivad mehed. Poisid ei räägi tunnetest, nad räägivad videomängudest. Aga draamasid on meeste seltskonnas kahtlemata vähem kui naiste omas.