Tõenäoliselt on igaühel mõni suusalugu rääkida. Isegi neil, kes kooliajal suuski alla ei saanud – nemad pidid ju sel ajal jooksutiire tegema, kui teised mäest alla tuhisesid. “Nii et sa pole siis üldse uisku sõitnud?” vaatab suusatreener ja Suusabussi eestvedaja Vahur Teppan mulle uurivalt otsa. Pole parata – olen sunnitud talle ära rääkima loo, kuidas ma läksin ühele rahvasuusavõistlusele, kus oli ette nähtud distantsi uisustiilis läbimine, heas usus sõita see n-ö trenni mõttes läbi klassikastiilis. Ilm oli aga selleks ajaks nii ära keeranud, et eeskujulikud klassikarööpad olid valgusaastate kaugusel ning mul tuli leiutada viis, kuidas ennast finišini välja vedada. Hea, et mu kehalise kasvatuse õpetajat raja ääres polnud! Sellist rööp­rassimist poleks ka tema paljunäinud silmad välja kannatanud. Seega on tänase suusa­trenni tähtsaim ülesanne välja selgitada, miks uisusamm nii raskelt tuleb, samal ajal kui Eesti suusatamise kuldürituse, Tartu maratoni 63 klassikakilo­meetrit on üsna helgelt selja taha jäänud.