Just sel ajal, kui 11 000 kummi­­parti koos meie kolme prääksuga järjekordselt Kadri­oru kanalis rallisid, istusime meie tütrega Meilahti vähi­kliiniku ukse taga järjekorras.

Sõitsin selleks taas Helsingisse, kõik oli nagu tavaliselt. Ent seekord ei suutnud ma kuni viimase hetkeni laeva­piletit osta. Päev enne
analüüside andmist nägin painajalikku und ning ärkasin nutuga. Teadsin nägu pestes vaid üht – ma ei taha sõita. Rääkisin sellest vaid abikaasale, ta tegi pai, pühkis mu pisara ja julgustas asju pakkima.

Lõpuks olin Helsingis. Ilm oli jälle täpselt selline nagu kogu aasta vältel kõigi meie arstivisiidi-päevade ajal – sekunditega vahetus vihmasabin päikeseks, tuulevaikus tolmukeerutajaks.

Tütar oli proovid juba andnud. Nüüd oli ees raskeim käik – analüüside tulemusi kuulama. Ainuüksi maja oli kogu haiglakompleksi haledaim. Isegi haljastus oli omamoodi juhuslik. Kõik oli umbes nii, nagu oleks hoone korraga nii majahoidja, aedniku kui ka armastuseta jäänud.