Suurepärases vormis Kaja teab, mida tähendab elu 40 ülekiloga. Tal on neli last, iga rasedusega võttis ta palju-palju juurde. Maha ei läinud kergesti midagi, tuli parasjagu vaeva näha. See pingutus polnud tema meelest aga hoopiski võrreldav sellega, et saavutatud kaalu hoida. “Ma olen selline inimene, kes ei saa kõike süüa. Nii see on ja nii see jääb ning mul pole mõtetki proovida, et äkki ma saan kergemalt läbi,” ütleb Kaja.

Praeguse umbes 70 kilo juures on Kaja püsinud üle kolme aasta. Tema viimase kaalulangetuse puhul sai otsustavaks tõukejõuks märkamine, et tervis hakkab käest minema. “Vähem huvitab mind praegu see, kuidas ma välja näen, aga tervis huvitab küll väga. Minu emal oli kõrgvererõhktõbi ja isal teist tüüpi diabeet. Suure kaalu juures hakkasid ka minul need tõved ilmnema ja siis oli selge, et tuleb alla võtta ja uue kaalu juurde jääda,” selgitab ta.

Uus lähenemine

Seekord lähenes Kaja kaalu­teemale varasemast teisiti, ta õppis ennast tundma ja mõtles kõik põhjalikult läbi. “Tegelikult on ju kaalu hoidmine väga lihtne – tuleb sisse süüa vähem, kui kulutad. Piltlikult võttes on justkui kulude ja tulude tulp. Tulude poolt on kerge täita, kuid kulutamine on tüütu ja isegi vastumeelne. Iga ülekaaluline mõtleb, et trenn on kohutav vaev ja piin. Seega tuleks enda jaoks leida viisid, kuidas ka kulutamine oleks tore,” räägib Kaja.

Ta on proovinud paljusid trenne ning teab nüüd üsna täpselt, mis talle sobib ja mis mitte. “Ujuda mulle meeldib, aga see muutub kiiresti üksluiseks. Jõusaalis higistamine pole päris minu teema. Rühma­treeninguid ja erinevaid joogasid olen proovinud, aga ei. Kõik need on olnud ikkagi sundimisega, et “ma pean minema trenni!”.”