Nüüdseks juba 33aastase tantsutaustaga Joel on noorsootööharidusega ja oma ettevõtmiste käigus aastaid noortega tegelenud. Üha enam häirib teda uue põlvkonna ellusuhtumine, sest tema edukas teekond ei alanud haljalt aasalt. “Ma vaatan noori, kellel on kõik nagu olemas, aga nad on haigemad ja põevad pseudoprobleemide pärast. See on minu jaoks uskumatu ja ma ei saa sellest aru. Selle nimi on vähene töökus ja laiskus.”

Tantsija ja koreograafina kuulsust kogunud Joel otsustas 2004. aastal avalikkuse tähelepanust kõrvale astuda. Ta keskendus tantsuoskuse arendamisele, õppis ja õpetas nii Eestis kui ka välismaal ning korraldas tänavatantsu­festivale. Mullu sügisel tahtis ta aga muutust.

“Otsisin midagi, mida ma polnud teinud ja mis mulle ei meeldiks. Väga tihti on meil negatiivne suhtumine asjadesse, mida me isegi proovinud ei ole. Jooksmist ma vihkasin ja seda parem tundus just see valik. See toimis.”

Pärast 3–4 kuud tekkis Joelil jooksuharjumus ja jooksmine hakkas talle isegi meeldima. “Tagantjärele tundub see kõik nii vahva. Tõestasin endale, et ebameeldivusest saab üle. Ma ütlen ikka, et vanakurat tahab kõik hea ja ilusa ära võtta. Nii on see ka spordis – keha toodab vastukaaluks su tahtele valu ja väsimust. Mida rohkem aga teha ja pikemat distantsi läbida, seda suurem on soov lõpuni jõuda ning mitte alla anda.”