See, et laste (eriti kui neid on palju) ja töö kõrvalt endale aega ei jäägi, on tavaline olukord. “Läbipõlemise oht kummitab täiesti reaalselt nii lapsevanemana kui ka töö mõttes, sest tähelepanu nõudjaid on väga palju ning infovahetuse tempo meeletult suur,” sõnab Yoko. “Kui sa ise oma tähelepanu ei kontrolli, on lihtne sellesse rattasse kinni jäädagi. Võimalusi, kuidas leida oma hetk igas päevas, on igasuguseid – kes teeb peenraid, kes rassib jõusaalis, kes koob. Minu “kudumine” on jooga ning ka abikaasaga kahekesi olemise aeg. Me otsime ja võtame seda teadlikult.”

Joogaga on Yoko tegelenud kaua. Juba enne emaks saamist oli ta käinud mõnes joogatunnis, kuid teadlikumalt hakkas ta joogamaailma avastama esimest last oodates. Lapsena oli Yoko enda sõnul väga ebasportlik – ta käis küll kaootiliselt trennides, kuid ei hakanud millegagi järjepidevalt tegelema ja õigupoolest spordist midagi ei arvanud. See ei paelunud. “Olin küll liikuv laps, käisin palju ujumas, kuid teadlikkust polnud. Mul puudus kontakt oma kehaga. Alles esimest last oodates mõistsin, et inimene koosneb kehast ja meelest ning need on üks tervik – ei saa olla nii, et üks pool töötab imehästi, aga teine logiseb,” räägib ta. “Emaks saades mõistsin, et kui ma oma keha eest hoolt ei kanna, ei jaksa ma kõigega tegeleda ega lapse või laste eest hoolitseda. Jooga on suurepärane viis endaga side luua.”

Praegu püüab Yoko ära kasutada kõik omaetteolemise hetked, et matile visata. “Olen paindlik ja kohanemisvõimeline. Mul ei ole kindlat rutiini, et iga päev sel-ja-sel kellaajal on mul joogaaeg. Pigem näeb see praegu suvel välja nii, et kui lapsed on läinud minu emaga randa, tekib tunnike-kaks ehk just hea aeg koristamiseks ja jooga tegemiseks. Eks ma pean olema tekkivate võimaluste üle valvel ja need kohe ära kasutama,” muigab Yoko ja lisab, et suvi ongi lapsevanemale keeruline aeg. Aga et praegu on koolivaheaeg, siis las ollagi lapsed fookuses ja küll sügisel on jälle trennitunniks aega leida lihtsam.