Praeguses Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, tollases Tallinna Kiirabihaiglas infarktiosakonnas kardioloogina töötades tegi Riina Raudsik pikki päevi ja raskeid valveid, kuni ühel hetkel ei suutnud 40aastane naine valude pärast end enam voodis keerata, süda oli rütmist väljas, ärevushood igapäevased kaaslased. Analüüsid olid korras, aga jõudu elamiseks polnud.

“Ma pidin selgeks saama, mis mul on ja miks,” meenutab Tartu Ülikooli anestesioloogina lõpetanud tohter. “Hakkasin mõtlema, kuidas me intensiivravis jälgime patsiendi uriini kogust, värvust, analüüse selle kohta, kuidas toimib kehas happe-aluse tasakaal, ning püüame taastada organismi sisekeskkonda. Miks me seda siis iga päev ei tee?”

Naine otsis üles oma biokeemia õppejõu doktor Aili Paju loengukonspektid ja tema juhendamisel kirjutatud ammuse kursusetöö keha happe-aluse tasakaalust. Luges raamatuid ning asus kild killu haaval kokku panema tervikpilti sellest, mis meie kehas toimub.

Tõeline avastus oli USA teadlase ja mikrobioloogi Robert O. Youngi eestikeelne raamat “pH ime”. “Sealt sain tõesõna esimest korda teada, miks toit on meie peamine ravim. Seda, et organismi sisekeskkond, tema happe-aluse tasakaal määrab terve või haige olemise, teadsin juba varem. Keha on biokeemiliselt nõnda loodud, et kui orgaanilisi happeid – toitaineid, millest toodetakse energiat – ei suudeta lõpuni põletada, liigubki tasakaal happelisuse suunas. See oli ka minu halva enesetunde põhjus.”