Eve nimetab oma lapse­põlvesoovi diktoriks saada uitmõtteks, mis korraga reaalsuseks sai. See oli üks äratundmisi, millele tagasi vaadates ta mõistab, et kõik pidigi nii minema.

Keskkooli järel läks Eve hoopis Sisekaitse­akadeemiasse halduskorraldust õppima. Tollane ajakirjandus ei köitnud teda. Valitud kool oli suure­pärane, kuid eriala ei olnud Eve jaoks päris õige ja pärast lõpetamist ei töötanud ta selles valdkonnas päevagi. “Ütlen ka oma lastele, et kui miski sind kõnetab, mine selles suunas. Keegi ei eelda, et sa algusest peale täpselt tead, mis on õige ja kuhu sa jõuad. Sisemine kell juhatab sind lõpuks sinna, kuhu vaja.”

TV3s asus Eve juhuse tahtel tööle juba õpingute ajal. Ta arvas, et ega see päris töö ole, vaid ajutine lahendus. Lapsepõlvest oli Evel ettekujutus, et töö on midagi rasket ja ebamugavat. Kui suudad seda taluda, on juba hästi, aga kui see sulle lausa meeldib, ei saa seda ometigi tõsise ametina võtta. Eve on aga nüüdseks televisioonis tööl olnud paarkümmend aastat. “Olen aru saanud, et kui meeldivat tööd on lämmatavalt suures koguses, muutub see ikka päris tööks küll. Siis tulevad aga erksad hetked, mis selle seest välja tõstavad, ja siis jaksad jälle.”

Päris elu kool

Eve töö meedias algas noore neiuna diktoriametis, misjärel ta oli mõnda aega lapsega kodune. Tööle tagasi tulles hakkas ta teleprojekte tegema – esialgu reporterina ilu- ja spordisaateid ning edasi tõsielusaateid. Reaalset elu kajastavaid saateid peab Eve oma elus eraldi etapiks, mis on talle inimeste kohta kõige rohkem õpetanud. “Usun, et olen kõige rohkem just nende päris inimeste lugude kaudu arenenud. Sündmused toimuvad ju reaalajas, sa näed, kuidas inimesed võivad samadele asjadele väga erinevalt reageerida. Õppisin analüüsima, kuidas üks olukord teiseks muutub. See on suur elukool, kui teed aastaid kaasa seda, mis teiste elus toimub.”