Astusin kord Pärnu rannapiirkonnas ühe pisipoe uksest sisse tagasihoidlikku ostu tegema. Uks polnud veel kinni langenud, kui leti taga seisnud müüja pöördus kogu olekuga minu poole. Tema näole ilmus lai, soe naeratus. Silmadesse tekkis elu ning ta küsis, kehakeeles kogu maailma lahkus: “Oi kui tore! Kuidas sul läheb!?”

Jõudsin juba kohmetuda ja otsida sobivat vastust tavatus teeninduskultuuris, kui mu selja taga alustas keegi, ilmselt vahetult minu järel sisse astunud inimene juttu: “Kuule, pole viga, ma just eile...”

Mida lähemale ma letile jõudsin, seda ilmsem oli, et müüja silmad on suunatud hoopis minust pisut mööda – ja sinna need ka kogu mu lühikese ostlemise ajaks jäid. Tal ei jagunud mulle ühtki repliiki ega grammigi tähelepanu. Küll aga sain tahtmatult osa kahe mulle võõra inimese eelmise päeva tegemisi puudutavast vestlusest.