Teisele operatsioonile lisandus kolmas – lapse mõlema kaenla lümfisõlmed eemaldati ühemõtteliselt ja eranditeta. Arst ei prognoosinud midagi, ka lubadusi ei andnud. Ütles vaid, et olukord on väga tõsine, ja ta loodab, et meil mõlemal on tugev turvavõrk ümber, sest kukkumine võib olla ootamatu…

Palusin ennast haiguslehele kirjutada. Me perearst oli mõistev ja ütles, et siin pole küsimustki, sest ema roll on sellises olukorras piisav põhjus. Ent mu otsene ülemus arvas pisut teisiti.

“Aga su tütar on ju täis­kasvanud inimene,” tegi ta täitsa ehtsalt suured silmad, kui kuulis, et pean 25aastase hooldajaks hakkama. “Kas ta siis ise hakkama ei saa?”