Bulimia nervosa on väga levinud söömishäire, mis algab tavaliselt 15–24aastaselt ning tabab rohkem neidusid, kes tahavad kiiresti saleneda. Nii juhtus ka 23aastase Moonikaga, kes oli kooli­ajal pigem alakaaluline. Muutus tuli pärast gümnaasiumi lõppu, kui ta kodulinnast ära kolis ja poole aastaga 5 kilo juurde võttis. “Asi polnud kohe nii hull, aga siis hakkas kaalu juurde tulema. Ma ei osanud süüa teha, jõudsin hilja õhtul koju ja sõin siis rämpsu,” meenutab ta.

Lisakilod jätkasid kuhjumist ja olukord väljus kontrolli alt, kui ta oli välismaal lapsehoidjaks. Muidu seltsiv ja avatud tüdruk oli ühtäkki hommikust õhtuni beebiga – ta tajus selgelt oma üksindust ja kurbust, mida aitas leevendada toit. Kahe aastaga kasvas kehakaal 17 kilo võrra.

“Ma ei tulnud suvepuhkuseks Eestisse, mul oli häbi, et olen nii paks. Jõuludeks sõitsin koju, aga keeldusin piltidele jäämast – olin täiesti endast väljas.” Moonika mõistis, et ahvatlevad ja rasvased välismaa maiused on talle keelatud, aga need isutasid ikka. “Eks ma siis guugeldasin ja jõudsin oksendamiseni. Issand, kui geniaalne see tundus! Mõtlesin endamisi, et see on ju super, kui saan rämpsu edasi süüa juurde võtmata.”

Õuduse algus

2015. aasta suve lõpus algas ülesöömine ja oksendamine, mis aina süvenesid. Mõnda toitu oli meeldivam välja oksendada, näiteks jäätist. “Sellega ei tekkinud absoluutselt tunnet, nagu oleks oksendamine midagi halba või ebatervislikku. Olin küll lugenud, et maomahlad kahjustavad organismi, aga need probleemid ei karjunud mulle kohe näkku. Marrastunud sõrmenukid olid ainsad kõrvalnähud, mida algusest peale nägin.”

Tavaliselt algab häire uskumusest, et välimus annab väärtuse ja teeb õnnelikuks. Alustatakse piiravatest dieetidest ehk buliimiale võib eelneda anoreksia. Ometi on buliimikud pigem normkaalus, sest nad ei suuda end pikalt näljutada: piirangule järgneb kontrolli kaotamine ja impulsiivne ülesöömine, mis päädivad süü- ja häbitunde­lainega ning hirmuga kohe paksuks minna.