Eestis on palju lähisuhte­vägivalda, mida ära ei tunta või pisendatakse. Ent kui sa veel suhtes olles vägivalda selgelt ei erista, siis vägivallatsejast lahku minnes on neist märkidest pea võimatu mööda vaadata. Vägivallamuster laotab end oma täies “hiilguses” sinu ette laiali ja sellest kohtu abita välja rabeleda on praktiliselt võimatu.

Ent enne, kui jõuame väga raskete juhtudeni, sulle võrdluseks see, kuidas näeb välja vägivallatu lahku­minek. Selline oli 38aastase Inga oma. Tal oli oma mehega seljataga 21aastane kooselu, neil on kaks last ja ühiselt rajatud kodu. Tegu oli lapsepõlvearmastusega – Inga oli 14, kui oma mehega kohtus. Lahku mindi kolm aastat tagasi. “Ega head põhjust polegi öelda, meil kummalgi polnud kedagi teist. Mõistsime, et koos pole enam nii hea olla. Ega see mõte ei tulnud üleöö, seda sai ikka paar aastat vaagitud.”

Mõlemad muretsesid kõige enam laste heaolu pärast ja nii otsustati, et nende elukorraldus peaks võimalikult vähe muutuma. Inga jäi lastega elama ühiselt rajatud kodusse. “Tagantjärele vaadates näen, et see oli õige samm. Endine elukaaslane on nüüd palju rohkem isa kui enne. Tahab lastega tegeleda, käia ja olla. Lapsed said endale kaks õnnelikku vanemat.”

Kuna lahkuminek ja ühisvara jagamine toimus vastastikuse kokku­leppe alusel, on suhted ekside vahel siiani väga head. Jätkuvalt suheldakse vastastikku ka eks­ämmade ja -äiadega. Veidi nuputamist tahab aga modernse kärgpere mudeliga kohanemine – ehk kuidas kujundada uusi suhteid. Eksmehel on nüüdseks juba uus elukaaslane ja väike laps. “Asjad on veidi segased. Ma ei tea, kas peaks poolõe oma laste sünnipäevale kutsuma,” mõtiskleb Inga. Muutuste juures oli tal vaja kohaneda ka üksiolekuga, sest terve oma täiskasvanuelu oli ta mehega koos olnud. “Natuke harjumatu on, samas ma ka naudin seda, et olen enda peremees. Ei pea kellegagi pikki läbirääkimisi, kuhu lähen ja mida teen.”