Enne 40. eluaastaid mul kõrvetisi ei olnud. Välja arvatud siis, kui lapsi ootasin, kuid see käib teatavasti raseduse juurde. Korraga hakkasin aga märkama, et suve hakul ja vastu talve pidin teatud toitudega piiri pidama, et kõrvetistest pääseda. Kui vähendasin kohvijoomist ja maiustamist, tõmbusid need mõneks ajaks tagasi. Niipea kui algas suvine grillihooaeg, olid kurjad kõrvetajad taas söögi­torus platsis. Lisaks panin tähele veel üht huvitavat seost. Kui mu elus oli olnud pikemat aega kiirem tempo ja pingelisem periood, tõi ka see kõrvetised peidust välja.

Kui gastroenteroloog mulle poolteist aastat tagasi järjekordse koguse kõrvetisevastaseid tablette välja kirjutas ja lohutas, et väga paljud elavad mao ülehappesuse ja kõrvetistega, et selle vastu polegi kestvat tulemuslikku ravi, lõi minus välja trots. Mis mõttes ei ole võimalik elada ilma pidevalt ravimit võtmata?

Keha happesus – hädade algus

“Kõik algab toitumisest!” vasardas mu peas. Asusin raamatutest ja internetist uurima, kuidas toituda nii, et mao happesus normi saada. Lugesin, et kõrvetised on sageli seotud vanusega – sündides on inimese veri aluselisem, vananedes muutub aga happelisemaks. Teiseks sain kinnitust sellele, et mida rohkem on laual liha, nisujahutooteid, riisi, suhkrut, alkoholi, kohvi ja töödeldud toitu, seda “happelisemad” oleme. Ja kolmandaks – peale ebatervisliku toitumise põhjustab keha happesust ka stress.