Sindis sündinud ja kasvanud Allar meenutab, et tema lapsepõlv möödus naabripoistega tänaval mängides. “Kuna mul on vanem vend, sain nendega kaasas jõlkuda. Mängisime igasuguseid kehaliselt aktiivseid mänge, nagu “Tähelepanu, start!” ja rahvastepalli.” Põhikoolis katsetas Allar nii sõudmist kui ka aerutamist, aga hiljem langes valik siiski esimese kasuks. Gümnaasiumi lõpus tekkis Allaril sõudmisse ligi aastane paus, mida pikendasid kaitseväeteenistus ja reis USAsse ema juurde. “Kaalusin, mida teha tahan. Oli ahvatlus jääda USAsse tööle – teenid päris head raha ja on väga kihvt. Aga otsustasin siiski Eestisse tagasi tulla ja end proovile panna.” USAs oli Allar iseenda treener, ning kodumaale naastes võitis ta kohe Eesti meistrivõistlused sõude­ergomeetril. Endale üllatuseks ja teistele tõestuseks, et temaga tasub arvestada. “See oli hea, et võtsin pärast noorteklassis spordi tegemist hoo maha ja mõtlesin järele, kuidas edasi minna. Tegin nagu järgmise stardi.”