Déjà-vu! Tõepoolest, kui ajataju mind ei peta (usun, et mitte), olin ma umbes kümme aastat tagasi täpselt samas olukorras. Sama meri, isegi sama rand ja surfiklubi, ainult treener on uus, nagu ka laud ja puri.

Olen taas kord alustajate surfi­koolitusel ja mulle meenuvad eelmise, esimese ja paraku ka viimaseks jäänud surfikatsetuse eredamad hetked. Siis hulpisin ma rohkem vees, kui purjelaual püsisin, ja püüdsin vapralt eirata seda, et vesi oli vaid 10 kraadi. Tollest korrast mäletan sedagi, et hoolimata plagisevatest hammastest oli mul tohutult lõbus.

Olen hiljem küll surfiklubi sundimatus õhkkonnas mõnusmugavates kott-toolides külitanud ja nautinud seda kõige ehtsamat suveõhtutunnet, mil silmad puhkavad horisondil, kopsud täituvad mereõhuga ja varbad on torgatud juba kergelt jaheneva liiva sisse, nahk äsjasest ujumisest enneolematus toonuses. Keegi tuleb merelt, puri pea kohal, suppajad valmistuvad päikeseloojangumatkaks… ja sa tahaks, et see tunne ja vaatepilt ei kaoks kunagi. Ent võluvale klubi­melule lisaks tundub surfis olevat veel midagi, mis mul eelmisel korral avastamata jäi, ning ma tahan anda endale uue võimaluse.

Milline varustus valida?

Uueks surfikatsetuseks on justkui kõik olemas: päike, parajalt soe vesi, toetav koolitaja ja motiveerivad kambajõmmid. Kuid üks, nagu randa jõudes selgub, on siiski puudu – tuul. Jah, sa lugesid õigesti! See oluline komponent, mille pärast surfifanati pastakas keset päeva koosolekul kukub, kui keegi laseb lendu sõnumi soodsast tuulesuunast. Mis iganes, aga kaldale me täna ei jää!

Pirita surfiklubi koolitaja Roomet Riho Pung alustab õppust kuival maal. Kõigepealt teeme tutvust varustusega. Selle valikul on mõistlik proff appi võtta, sest arvestama peab sõitja kaalu, taseme ja sõidu eesmärkidega. Alustajale sobib hästi svertlaud, mis on kõige stabiilsem ja annab võimaluse sverdi abil vastutuult sõita. Ka purje suurus sõltub surfari kaalust ja jõust. Õppepurjed jäävad 2–6,5 ruutmeetri vahele.