Lõpuks on minu elus käes aeg, mil iseendaga tegeleda. Jah, muidugi nõuavad lapsed tähelepanu, ent mitte sedavõrd palju kui beebieas. Teisalt on ette löönud vanusenumber, mil koidab arusaamine – kui tahan kaalust alla võtta, pean toitumist jälgima, kui tahan head vormi, siis tuleb teha trenni. Mitte miski ei tule enam niisama. Teisalt on enesekesksus ka nauditav pärast aastaid, mil elu on keerelnud vaid laste ümber.

Gümnaasiumi ajal olin see tüüp, kel kilomeetrise jooksu ajal hakkas küljes pistma, jooksu lõpetasin näost õhetavpunase peedina ja lõõtsutasin häälekalt nagu hädas astmaatik. Jooks pole minu jaoks!